Putukauurija

Täna oli just selline mõnus sompus ilm, mis kutsub kummikuid jalga tõmbama ja metsa minema. Suvine soe ja vihmane mets on lihtsalt vastupandamatud! Ka Oskarile ei pidanud pikemalt rääkima kummikute ja lompide võludest - õue!
Õue minnes peatume kõigepealt välisukse juures, seal elavad meie maja sipelgad. Veidi mõtlikku kükitamist ja sipelgate üle lugemist ja juba suundumegi maja taha männimetsa. Kõiksugu putukad köidavad Oskarit esmajärjekorras - sipelgad, liblikad, kärbsed, mardikad, kiletiivad, seejärel vaatame metsaaluseid lilli (peamiselt rõõmsaid kollaseid võililli), jookseme jalutavatele koertele järele ja lõpuks jõuame jälle meie maja sipelgate juurde tagasi. Ka lasteaiakasvatajad räägivad, kuidas Oskar ühe sealse puu alla paraja vao on tekitanud - kõhuli maas putukaid uurides (ja nii päevast päeva!).
Lähenevast suvest andsid märku ka esimesed sääsenääpsud, kes vähemagi viisakuseta meid oma õhtuooteks pidasid.